Mootorsõidukite ajalugu ja areng

Esialgne teehöövel on pärit Ameerika Ühendriikidest 19. sajandi lõpus. Alates 1920 -ndatest aastatest on peaaegu 80 -aastase arendustegevuse käigus liiklushöövlid kogenud madalat kiirust suurele kiirusele, väikestest suurtele, mehaanilist juhtimist hüdraulilisele juhtimisele, mehaanilist käiguvahetust jõuülekandele, mehaanilist roolivõimendust hüdraulilisele roolivõimendile ja seejärel täielikult hüdrauliline juhtimine ja arendusprotsess kogu raamist kuni kühvliraamini. Kogu masina töökindlus, vastupidavus, ohutus ja mugavus on oluliselt paranenud. Tehnoloogia arenguga, masinate tootmise ja hüdraulika tehnoloogia arendamise ja rakendamisega. Tänu nende kombineeritud kasutamisele insenertehniliste masinate toodetes kasutatakse kõrgtehnoloogiat, mida esindab kaasaegne mikroelektroonika tehnoloogia, üha sagedamini kasutusel insenerimasinate toodete traditsioonilise struktuuri muutmiseks. Küpse tehnoloogia siirdamine ja rakendamine on suuresti edendanud mootorsõidukite igakülgse tehnilise taseme edasist paranemist. Mootorhöövlid on arenenud isetasanduva tasemeni. Automatiseerimisest on saanud autohöövlite arengusuund. Seetõttu on laialdaselt kasutusel ka autode greiderid. Eelkõige tuleb välja tuua, et Caterpillari M -seeria mootorsõidukid teevad revolutsiooni masina juhtimissüsteemi integreerimisel lennuki juhthoovaga sarnasele käepidemele, võimaldades operaatoril ehitusülesandeid arukamalt täita.